Omikron: The Nomad SoulNostalgia-rubriik
Omikron: The Nomad Soul (1999)
Quantic Dream, levitab Eidos
Mida arvaksid, kui ühel ilusal hetkel restoranis kõik söögid-joogid läbisegi ühel liual serveeritaks? Oleksid segaduses? Pisut kahtlev, aga ei julgeks ka õiendama hakata, sest äkki nii peabki olema? Et uus aeg, uued kombed?
Omikron on 3D-seiklus, FPS ja beat 'em up, kus ei unustata ka rollikalaadset tegelase ülespumpamist. Eesti keeles puder ning kapsad puha. Tekitab natuke ebakindlust, kuna asjatundlik kodanik pärib kohe, kas mitte juba kahe erineva stiili kokkusegamine mingit käkki ei keera. Tegu on peaaegu pretsedenditu juhtumiga. "Peaaegu" igaks juhuks, võib-olla on sellised nelik-ristandeid maamunal veel. Ise pole kohanud.
Eelarvamus eelarvamuseks. Tegelikult on 4-in-1 seekord üpriski in. Oli vist lihtsalt juhus, et Omikroni suudeti tõepoolest nii palju sisse toppida, et igaüks midagi leiab. Eriti see, kelle siht on seiklus.
Teos on juba algusest reklaam iseendale. Ostjaid on püütud konksu otsa õige mitmel moel, konks ise ilusasti teravaks ihutud ja puha. Keda meelitab ilmatuma suur maailm, keda David Bowie heliriba Reeves Gabrielsi kitarrisaatega, keda kummaline asjaolu, et kindlat peategelast ei olegi... Õigemini on selleks hing, mis ühest ihust vahel teise lipsab, kokku on valida 41 keha seast. Surres suundud üle esimesse isikusse, kes kadunukest puudutab. Tegelikult on see muidugi ainult illusioon piiride puudumisest, kuid väga piiride puudumise lähedane illusioon.
Muusikaline taust on leidlik, viies mõtted tõsiselt ulmelt eemale, hoopis mingile "Tähesõdade" sündmusrohke fenomeni loodud massifiktsioonile, mis tänapäeval justnagu kategooria omaette. Muusika on pigem rida üksteise järgi pikitud kumisevaid helindeid, mitte kindel teema. Originaalne?
Lugu pole kuigi uuenduslik, universumi päästmine ning koledale deemonile koha kättenäitamine. Lihtsalt muud võimalused uputavad põhiülesande ära. Õnneks. Teha on palju: käid underground-kontserdil või sala-areenidel kaklemas, kusjuures löögitehnikad sisaldavad mitmeid kombinatsioone. Kui palju kordi oleme kurtnud, et kogu pika mängu vältel lüüakse näiteks vaid parema käega. Edasi. Külastad kaubamajasid ja restorane, käid sekspoes, kus reklaamimonitoride möla sulle pingsalt peeniseproteese maha parseldada üritab. Kaupled enda hangitud asjadega. Liitud terroristliku rühmitusega, et õiglus jalule seada, õõnestad relvi ja lõhkeaineid kasutades liidrite jalgealust... Kui ma ei lõpetaks, veniks nimekiri veel üsna pikaks.
Samas ei ole head ilma halvata, nagu riigikogu liiget kinnisvaraskandaalita. Omikron teeb suuremas osas konkurentidele silmad ette, kuigi mõnes kohas jooksevad silmad maha ka, nagu vanadel poola sukkpükstel. Milleks meile suur kuhi relvi ja laskemoona, kui tegelikult saab hakkama standardse relvaga? Mõttetud aksessuaarid. Kohati ei suuda tegelane ületada tema mõõtmetes mõnesentimeetrilist barjääri, kuigi hüppab kenasti ühelt kaljunukilt teisele. Absurdne. Pähkleid on märgimõistatuste näol terve rida, õnneks ei ühtki sellist, mille otsa komistades ennast oimetuks kukud. Lihtsalt pikapeale läheb tüütuks. Liikumisruum on väga suur, aga samas saab lugu kuidagi liiga kiiresti otsa. Mis ei tähenda loomulikult, et tegu oleks väga lühikese teosega.
Lühidalt, kui oled mingil põhjusel elust väsinud, võid vabalt hankida Omikroni, mõneks nädalaks igapäevaseks tarvitamiseks. Või mine hoopis psühholoogi jutule.
Üldiselt on kogu see artikkel lisaks varjamata reklaamile Omikronile ka varjatud, ettekavatsemata antireklaam hügieenile. Varemgi on mõne kaasakiskuva lelu puhul seep ja käterätik lausa ära unustatud. Omikronisõltuvuse puhul jääb su vannituba ja toapõrand puutumatuks pikaks ajaks, ei aita siin ei Palmolive ega Ajax. Seega tahaks noortele ja vanadele meelde tuletada, et klaviatuuril on üks vahva klahv, millele minugi sõbrad mind meelemärkusele tuua soovides aeg-ajalt vajutavad. See on ESC.
Autor: Kaimar Palts
Tuesday, April 23, 2002